Lahkun lindudega.Saabun lindudega.

La Roche

Viibisin viimase nädala La Roches oma Berliini-aegse korterikaaslase Lucie, Johani ja nende väikese Oscari juures. Lucie vahetas juba paar aastat tagasi Berliini müra ja reivid idüllilise (ja pärast Oscari saabumist ka veidi pöörase) Prantsusmaa maaelu vastu välja. Ja ma saan täiega aru, miks! Nii õnnelik, et sain seda ise ka kogeda ja muidugi Oscariga kohtuda, kellega me sünkroonset plaksutamist õppisime. Kogesin omal nahal ka lasteaias käiva lapsega kooselamise pahupoolt: lasteaiast õnnestub kaasa tuua igasugu viiruseid. Vahelduva eduga olime me kõik siruli ja vähendasime paratsetamooli varusid. Neil on lihtsalt võrratu aed ja igal söögikorral oli suur osa toidust pärit sealt. Ma tegelikult ei mäletagi, et oleks kunagi kellegi juures nii hästi süüa saanud kui seal. Iga päev midagi uut ja otsatult maitsvat. Mina vaimustusin kreeka pähklitest, mille kukkumist oli vastu auto katust hea kuulda. La Roche asub suht Sancerre’i linnakese kõrval, mille vein sai „Emily in Paris” seriaalis tiitli „hommikusöögi vein”. J’approuve!

Lille

Lille polnud algses plaanis, aga sattusin sinnakanti täpselt Laureeni sünnipäevaks. Väga hea ettekääne minna avastama linna, mis mulle lõpuks väga-väga meeldis. Alustuseks sõin nii suure lõuna, et järgmised 24 tundi oli toiduga Ok. Aga ikka väga maitsev oli ka #calormaxxing Õhtul tähistasime baaris Laureeni sünnipäeva. Sain palju prantsuse keelt rääkida. Vaikselt tuleb. Tore on lisaks Chatile ja prantsuskeelsele Harry Potterile ka päris inimestega praktikat saada. Selle reisiga olen vist ka nokamütse koguma hakanud. Noh, et ühe juba ostsin --- aga Lille’ist leidsin teise! Laureen sai samuti ühe sünnipäevaks. Mütsidel on kirjas BRINGUE ja nii õppisin uue väljendi: faire la bringue ehk pidutsema. Sobis konteksti. Veel üks saavutus: sain auto paralleelselt pargitud. Linnas üsna vajalik oskus, mille üle olin ebaproportsionaalselt uhke. Pilt tõestuseks olemas. Parkimiskoha valisin väga lihtsa loogika järgi: tasuta ja baarile võimalikult lähedal. Ümbruskond oli veidi kahtlane, aga sinna jäin ka oma esimeseks päris stealth camping’u ööks keset linna. Natuke kõhe oli. Kõik läks siiski hästi ja magada sain ka — mitte nii hästi kui looduses, aga piisavalt. Hommikused esmamuljed said eraldi videosse. Lille oli elav ja mõnus ning tahaksin kunagi tagasi minna, et rohkem ringi vaadata. Samas oli linnast välja sõites ka väga hea tunne. Tunnen kohe, kuidas linnas stressitase üles läheb. Nii et edasi lõuna poole ja väiksematesse küladesse.

Kõik vandesõnad jäid Haagi

Algusest peale oli plaan suuri linnu vältida. Mul on juhiluba olnud alles neli aastat ja ma pole roolis just kõige enesekindlam. See reis on üldse mu esimene kord välismaal sõita. Aga selle nädalaga on tekkinud tunne, et saan hakkama küll. Eriti navigatsiooni abiga. Siis tuli Amsterdamist lahkudes mõte: läheks õige Haagi lõunale? Täielik katastroof. Google Maps juhatas mind muudkui teetööde ja suletud tänavate juurde. Riivasin küljepeegliga isegi üht liiklusmärki. Õnneks jäi kõik terveks, aga parkimiskohta otsides said kõik vandesõnad otsa. Lõpuks lihtsalt karjusin Sirile, et ta mind sealt välja juhataks. Sõitsin tagasi rannikule luiteid vaatama. Siin kandis on autoga ööbimiseks väga vähe kohti. Väga vähe tähendab, et umbes igal pool on keelatud. Hoek van Hollandis leidsin aga viis tasuta matkaautokohta ja sain ühe endale. Mõni tund hiljem hakkasid suured matkaautod saabuma. Mõned olid üsna pahased, et mina oma pisikese autoga nende koha olin hõivanud. Lõpuks mahtus meid viie koha peale kuus. Minu auto oli teiste kõrval imepisike ja nende vahel tundsin end väga turvaliselt. Koht oli otse suure sadama sissesõidu kõrval. Hiiglaslikud laevad muudkui tulid ja läksid. Täiesti imeline vaade. Ja uni oli nii hea. Värske õhk, mugav voodi, oma väike auto. Mulle ikka nii meeldib see. Hommikul sõitsin umbes kilomeetri edasi luidete juurde ja tegin rannas joogat. Ilm oli hall, aga kuidagi väga mõnus. Sain ka teiste matkajatega jutule. Ma ei tunne end just tüüpilise matkaautoinimesena, aga seni on inimesed olnud väga toredad. Kui ütlen, et sõidan esimest korda välismaal ja reisin naisena üksi, elatakse pigem kaasa. Väga armas öö ja väga armas koht. Holland on lihtsalt nii tihedalt täis kõike, et autoga ööbimiskoha leidmine pole kuigi lihtne.

Kaks ööd Amsterdamis

Kaks ööd Amsterdamis olid mõnus vaheldus sõitmisele. Jälle tuli meelde, kui tore võib olla Hollandi vaib. Eriti tore oli näha Philipit ja olla tema ning Catherine’i ägedas uues kodus külas. Esimesel õhtul viisid nad mind restorani Night’s Kitchen — imeline toit ja imeline atmosfäär. Hollandi köök ei pruugi olla esimene asi, millest unistama hakata, aga Amsterdamis leidub ikka väga ägedaid söögikohti. Laupäeva veetsime ratastega mööda linna sõites ja kohvikutes käies. Mul oli ka missioon: leida uus äge nokamüts. Proovisin paljusid, aga õiget ei leidnud. Missioon jätkub. Mõni kogub kotte, mõni kingi — võib-olla hakkan mina hoopis nokamütse koguma. Tundub praktiline ja muudab kohe kogu ilmet. Kõige selle kõrval ärkasin mõlemal ööl keset ööd suure ärevusega: kas mu auto on ikka alles? Amsterdamis on parkimine väga-väga keeruline. Leidsin lõpuks soodsama koha kuskil äärelinnas, aga mure auto ja võimaliku sissemurdmise pärast jäi. Võtsin väärtuslikumad asjad kaasa, ent kui terve auto on asju täis, siis kõike kaasa tassida ei saa. Nii et auto juurde tagasi jõudes oli kergendus ikka väga suur. Kõik oli alles ja korras. Võis jälle edasi sõita.

Õhtu Cuxhavenis

Ratzeburg → Cuxhaven

Pärast praamisõitu võtsid mu endine ülemus ja tema imeline pere mind vastu oma uues kodus Ratzeburgis. Täielik idüll — saan väga hästi aru, miks seda Berliinile eelistada. Kõige mõnusam oli hommikune ujumine järves, mis on neil otse koduukse ees. Sealt suundusin tagasi rannikule, Cuxhavenisse. Tööstussadam, Saksa pensionärid ja hobukaarikud päikeseloojangu ajal luidete vahel.

20 tundi praamil

Leedu liikluskultuur tõstis mu stressinäitajad enne sadamasse jõudmist lakke. Tänasin mineviku-Merit otsuse eest Leedu ja Poola sel korral vahele jätta. Sain Berlingo 20 tunniks Klaipėda–Kieli praamile pargitud, käisin esimest korda üle kolme päeva duši all ja kolisin suurde kajutisse. Plaan: magada, rahulikult tööd teha ja ärgata juba Saksamaal.

Liepaja

Tegin Liepājas peatuse, et rand üle vaadata. Lained olid suured ja siledad ning imestasin, miks keegi ei surfa. Siis tuli meelde, et on esmaspäeva lõuna ja mõnel inimesel on ka töö.

Läbi Läti

Alustasin Ainažis, kus olin veetnud eelmise öö ja kus mu kalipso oli täiesti ära kuivanud. Hommikul paduvihmas oli see jälle täiesti läbi vettinud. Päeva esimene pool möödus väga vinges vihmasajus läbi Riia sõites. Lõunasöögiks sõin Tukumsis imehead keedetud seakeelt (miks seda igal pool ei pakuta?). Sealt sõitsin edasi Pāvilostasse, kus oli nii tuult kui lainet. Kuna lained tundusid piisavalt suured ja lohetajaid oli täpselt üks — kellel aitasin lohe launch’ida — läksin ise lainetesse. Sain kardiot ja värskendust. Kuigi jah — väga messy oli.

Esimene hommik

Esimene päev teel

Liina ja Nero tõid mulle teele chai, said enne ärasõitu väikese „van-tuuri“ ja sõitsid täiesti juhuslikult minuga koos Märjamaani välja. Selline malbe ja toetatud ärasaatmise tunne oli. Tahtsin väga, et esimesel päeval saaks surfata. Häädemeestes saigi — 12-meetrise lohega, samal ajal kui teine naine oli 8-se ja mehed 10-stega. Olin täiesti overpowered, aga jäin ellu ja väga meeldis. Häädemeeste on üks mu lemmikkohti Eestis ja Tallinnast nii kaugel, et sinna satun harva. Seekord ei pidanud tagasi pöörama — Häädemeestelt sõitsin edasi Lätti. Õhtul tegid parkla kohal linnud absurdselt kõva lärmi ja Starlink hakkas lõpuks tööle. Keha on sõidust ja surfist läbi. Loodetavasti tulevad head unenäod.

Esimene joon kaardil

Tallinnast Atlandi poole. Praegu näeb plaan välja selline.

Swellpilot & Lohera

Ehitasin reisiks kaks surfiäppi: Swellpiloti ja Lohera. Mõte oli lihtne — kui juba mööda Euroopa rannikut sõita, võiks uute surfikohtade leidmine natuke lihtsam olla.

Prooviöö Moonboxiga

Moonbox paigas ja enne päriselt teele asumist tuli teha üks prooviöö. Meri akna taga, tekid paigas, päike loojumas. Nii hea ja mõnus oli. Selline luksus nagu tasuta parkimine merevaatega ja lõkkeplats RMK võrgustikus on Eestis tegelikult väga eriline. Eks näis, millised kõhedad või lihtsalt kõledad kohad mind mujal ees ootavad.

Autol olid omad plaanid

Auto otsustas enne reisi mitu korda katki minna. Ühel korral keset tänavat. Edasi läks ta puksiiriga ja mina sain varakult harjutada seda osa reisist, kus plaanid ei loe.

Minu esimene auto

Tahtsin autot, kus saaks magada ilma, et peaks igal õhtul pool elu ümber tõstma, aga mis mahuks ka parkimiskohta ja väiksematele tänavatele. Valikuid jäi üllatavalt vähe. Plaan A oli magamislahendus ise ehitada. Plaan B oli tellida Moonbox ja vaadata, kuidas kollane puzzle mu autosse kolib. Videos pakin seda lahti.

Algus

Jaanuaris Sagresisse jõudes olin olnud mõnda aega üsna masenduses ja elus kinni. Ema surm ja veel mitu isiklikku asja olid teinud oma töö. Mul oli väga vaja, et midagi liiguks. Van life oli mind alati tõmmanud, aga millegipärast olin kujutanud ette, et mina ei ole see, kes roolis on. Sagresis nägin, kui palju naisi reisib niimoodi üksi — ise roolis, oma elu ja teekonna üle otsustamas ning seda päriselt nautimas. See oli tohutult inspireeriv. Järsku ei tundunud see enam lihtsalt ühe ilusa mõttena.